Ka Puhja kihelkonnas elas kange mees, nimega Toomas. Temalgi oli rammu palju. Ei olnud ühtegi raskust, millele jaks peale ei hakanud.

Jutud vägilastest levisid rahva seas kiiresti. Ja nii said mehed ise ka teineteisest kuulda. Tõnu otsustas Toomasele külla minna. Mehed ajasid juttu maast ja ilmast ning hakkasid oma vägitegudega hooplema. Nii tekkiski mõte omavahel jõudu katsuda, et kumb on tugevam. Nad leppisid kokku, et hakkavad suuri kive veeretama Rannu kihelkonnast Puhja kihelkonda.

Kokkulepitud päeval oli mõlemal mehel välja otsitud suur kivimürakas. Ja jõuproov võis alata! Tõnu valis lühema ja otsema tee üle põldude ja läbi metsade. Toomas aga valis laiema ja siledama tee, sest see oli tema arvates kindlam. Poole maa peal otsustas Tõnu leiba luusse lasta, kuna Toomast polnud veel näha. Tõnu otsustas väikse uinakugi teha. Ta magas kivisse lohu ja pehme maapinna tõttu vajus kivi poolest saati maa sisse.

Toomas jõudis peagi Tõnule järele ja seisatas korraks, et näha, kas viimane tõesti magab. Ta toetas oma mehise kämbla kivi peale ja kuna maapind oli pehmevõitu, vajus ka Toomase kivi maa sisse. Küll proovisid kanged mehed kive nii ja teisiti liikuma saada, aga kivid ei liikunud paigast. Ja nii seisavad kivid kõrvuti tänapäevani Konguta maadel männiku ääres. Toomas ja Tõnu pidid leppima viigiga.