Jutustas Jüri Koemets

Olen sündinud 10.novembril 1937 a. Pihkva oblastis Jummis, Inva jõe ääres. Passis on kirjas, et olen sündinud Venemaal. Venemaale sattusin seetõttu, et minu vanaisa läks eestlaste väljarändamise ajal 1800-  aastatel Venemaale maad otsima. Mina elasin  seal Jummis kuni nelja aastaseks saamiseni.  Siis 1941. a. kevadel küüditati mind koos ema Helmi Koemetsaga Siberisse.

Küüditajateks olid venelased ja küüditamine ise toimus nii, et aega meile asjade kokkupanemiseks ei antud. Ema lihtsalt viidi autosse. Mina vaatasin maja taga, kuidas traktor künnab. Siis saadi mind sealt kätte ja viidi ka autosse.

          Vagunis olid mingid kasti moodi asjad seina küljes, mille peal sai külili pikutada. Süüa meile ei antud. Sõime seda, mis olime kodunt kaasa saanud võtta. Minu meelest oli sõit pikk ja kestis nädalaid.

          Kui kohale jõudsime, siis viidi  meid ühe  puumaja ette. Seal pidime meie elama hakkama. Ega seal hea ei olnud. Majas oli ainult üks tuba ja talvel oli seal väga külm. Ahi oli toa keskel ja magasime omatehtud lavatsitel. Mõnedel oli veelgi kehvem eluase, sest nemad elasid punkrites.

Ema sai Kodõmka´sse tööle arvatavasti tikuvabrikusse ja tõi meile mõnikord söögipoolist, kui sai. Mäletan sageli, et oli nälg ja kõht oli kogu aeg tühi. Kõik ülearused riided andsime kohalikele ja nemad andsid meile vastu süüa.

Meie, lapsed, käisime suvel ja sügisel seenel ja marjul. Neid hoidsime tünnis. Joogiks oli vesi. Kartulit seal ei kasvatatud. Kui midagi kasvatati, siis võib-olla ainult õige vähe vilja.

Kevadel ja suvel pidime oksi ja prahti korjama, et talve üle elaks, sest seal oli kuni - 47 C külma. Mäletan, et kütteks korjasime kuuse-  või seedrioksi.

Siberis suri mu vanaema. Vanaema suri sellepärast, et jalg läks väga paksuks ja kui näpuga vajutasid, siis jäi auk sisse.

          Sõpru mul seal ei olnud, kuna ma ei osanud rääkida vene keelt. Sealsamas Kodõmkas käisin ma ka koolis, kus õppisin vene keelt rääkima.

          Siberist tagasi tulles elasime veel umbes kaks aastat Venemaal ja lõpuks Eestisse jõudes, 1947. a.,  asusime elama Vana-Vigalasse. Kuna minu isa Paul Andrejev´it ei küüditatud koos meiega, siis kohtusime isaga uuesti alles siis, kui tulime Siberist tagasi. Vana- Vigalas  asus Aiandus- mesinduse kool ja ema sai seal tööd raamatupidajana.

Mind pandi esimesse klassi, hoolimata sellest, et ma olin pea-aegu10-aastane. Ma ei osanud eesti keelt. Eesti keele õppisin siinolles selgeks mõne kuuga. Meisse, küüditatutesse, suhtuti minu meelest hästi. Koolipõlvest mäletan veel, et vaidlesin vene keele tunnis õpetajaga, et too õpetab valesti. Ja siis saadeti mind klassist välja.

1948 tulin elama Aburisse. Olin seal autojuht ja vedasin, mida vaja. Vahepeal jõudsin olla lühikest aega Narvas bussijuht. Aburis  elasin kuni 1965 aastani.  Sealt kolisime elama Kadilasse, kus elasin 5 aastat.

Alates 1970. aastast kuni siiamaani elan Tarumaal, Annikorus.

          Abiellusin Anni Minkaga. Ta lõpetas kooli ja hakkas siis tööle agronoomina. Meil sündis 2 poega, Andres ja Tiit  ja hetkel on meil ka kaks lapselast.