Jutustab Maia (Raud) Kotkas

Olen sündinud Puhja vallas, Tartumaal 19. mail 1943.a.

Küüditamine toimus 25. märtsil 1949.a. Olin siis 5-aastane. Küüditati meid Väljapuskari talust ja enne seda aeti meid Vossi talust välja. Olin väike ja  ma ei mõistnud, miks me pidime kodust põgenema. Nüüd tean, et lastele ei tahetud öelda, et neid võidakse Siberisse viia.

Enne äraviimist me magasime küünis ja naabrite juures. Me peitsime endid ka päev enne küüditamist.

Meid äratati kell kolm öösel, sõdurid koputasid aknale. Kui avama mindi, oli ukse taga veel 2 relvastatud sõdurit. Neid oli kokku 6, kaasa arvatud 2 kohalikku.

Emale anti aega 20 minutit. Me jõudime kaasa võtta 2 kotti riideid ja ühe söögikompsu, sest unised lapsed (kolm) tuli ju ka veel riidesse panna.

 Kaasasolevad eestlased käskisid emal võtta kaasa villaseid riideid. Venelased karjusid ja kisasid midagi, millest mina aru ei saanud.

Mäletan, et mina nutsin ja tahtsin oma nukku kaasa võtta, kuid

sõdur torkas nuku täägiga läbi. Nutsin veelgi kõvemini. Ka ema nuttis.

Mina olin pere noorim ja kuna oli külm, siis suure kiirustamisega pudenes mul üks kinnas käest. Ema tahtis seda ülesse võtta, kuid soldat astus sellele jalaga peale. Ema hakks siis naerma. Siis küsiti, et miks ta naerab ja ema ütles, et see, kui kinnas siia maha jääb, on märk sellest, et me tuleme veel kord siia tagasi. Seda ei uskunud mitte keegi.

Pereisa oli kinni viidud “omakaitses” olemise eest. Tema istus oma aastaid Vorkuta vangilaagris.

Rein Raud Endla Raud Pilvi Raud Siberis Juþno-Podolskis 01.11.1954

Niisiis küüditati koos minuga mu õde Pilvi Raud (sündinud 1938.a.), vend Rein Raud (sündinud 1940.a.) ja ema Endla Raud (sündinud 1912.a.)

Meid viidi enne koolimajja. Lõuna ajal viidi meid Tartust rongi peale. Ähvardati palju. Kui me jaamas olime, oli meil kõigil külm.

Osad vanurid toodi haiglast kanderaami peal sinna ja mäletan veel ühte ema oma 3-päevase lapsega. Kahjuks  see laps aga pärast suri ja mäletan, et see ema hoidis vagunis oma surnud last kogu aeg teki sees, nii kaua, kui püssimees selle lapse  läbi vaguniukse kraavi viskas.

Seal vagunis oli kõigil suur hirm. Vaguni sisemus nägi välja nagu laut, seal oli õlgi, sest see oli loomaveo rong. Virtsahais oli. Ka püssimehed olid sees. Akendel olid trellid ees, mõnes kohas oli ka nari.

Inimesi koheldi julmalt. Neile öeldi, et nad on “kulakud” ja Eesti riigi reeturid ja et neid viiakse igaveseks ajaks külmale maale. Sõideti Petseri kaudu umbes 3 nädalat.

Vagunis räägiti ja mõeldi ainult sellest, kuidas koju tagasi saada. Lootused olid suured, kõik lootsid tagasi kodumaale saada.

Kohale jõudes nägime venelasi, nälga, viletsust, muldonne. Venelasi oli hoiatatud, et nüüd tulevad mõrtsukad ja pätid. Venelased lukustasid uksi. Pärast nad nägid, et lastega naised ei saa olla mõrtsukad. Hiljem suhtusid venelased eestlastesse lugupidamisega, sest eestlased olid töökad, kultuursed ja nende meelest ka targad, sest oskasid kõiksugu asju. Küüditatuid  võtsid vastu kolhooside esimehed. Meid võttis endale  “Molotovi” kolhoosi esimees. Mäletan, et hiljem tahtis ta naine  mind lapsendada, sest tal endal ei olnud lapsi. 

Meid viidi Omskis  kultuurimajja. Sealt edasi sõideti veel lahtises veokis 240 km. Mäletan, et  mul oli kõht lahti ja seal ei olnud väljakäiku.

Sihtpunkt oli Ðerlatski rajoon Juþno- Podolsk´i  küla.

Me olime väsinud, nälginud, kurnatud. Toiduvarud said ruttu otsa.

Elama pandi muldonni, kolm peret kokku. Onn oli mätastest, põrand

oli lehmasõnnikust, kus muld oli all. Seal oli ka ahi, millega sai kütta. Seal oli ka lattidest tehtud voodeid, kuid tavaliselt magati ahju peal. Onnis oli nii kaua soe, kui ahi küdes. Selles onnis oli kaks ruumi: esik ja tuba.

Minu ema läks karjalauta tööle. Normitöö oli, päevas saadi 200gr leiba ja 19 kopikat ja sellest tuli veel üüri ka maksta. 

Söök oli seal kehv.  Küll anti lurri, lõssi, jõusööta ja jahvatatud maisi. Vahepeal käisime nisuvargil põllul. Nisu keetsime ära ja sõime.

Seal oli - 54 C pakast ja lund rinnuni. Sellise külmaga lasid isegi 15- 16 aastased poisid alla. Kui keegi haigeks jäi, mindi  arsti juurde, aga kui see polnud võimalik, siis elas inimene selle läbi või siis suri. Matused olid lihtsad, tehti auk ja eriliste tseremooniat ei olnud.

Suvi oli seal kuum. Siberis oli palju hunte.

Siberis oli hea maa. Me kasvatasime tuvisid, et süüa saada, söödi ka vareseid. Pidasime kanu, sigasid. Sellest hoolimata oli sageli kõht tühi ja süüa oleks kogu aeg tahtnud. Mäletan, et ükskord unes nägin sööki, ärkasin üles ja küsisin süüa. Vend andis mulle tappa ja ütles, et emal on niigi raske ja nagunii pole kuskilt süüa saada!

Siberis olles käis kord kuus meid vaatamas komandant. Piiranguid oli

veel sellised, et kindlaksmääratud  territooriumilt välja minna ei tohtinud. Passid võeti inimestelt ära. Kui inimesed puhkusele läksid, anti neile passide asemel  “spravkad”. Mõni inimene põgenes puhkusel olles ära. Kellel läks hästi, sai koju tagasi, kes jäi vahele, lasti maha või pandi kinni.

Eestlased said omavahel hästi läbi ja olid sõbralikud ning abistasid üksteist sel raskel ajal. Eestlased said Siberis hästi läbi  sakslastega.

 Kodumaalt sai harva kirju. Kõik kontrolliti üle, mõndasid kirju ei antudki üle. Mõned  eestlased tegid kavalasti: panid kirjad lõngakera sisse. Mõnikord otsiti kera läbi, mõnikord mitte. Siberist- Eestisse oli raske kirja saata. Eestlased ise ei julgenud Siberisse kirju saata, sest nad kartsid, et neid tullakse kinni võtma. Kodu järgi oli eriti lastel suur igatsus

Siberis sündinud lastest paljud surid.

Koolis pidid lapsed käima mustas värvis, millel oli pruunist sitsist põll. Koolis räägiti vene keeles. Koolis käidi kalossides ja puhvaikades. Oli külm, eriti jalgadel.

 Mina õppisin lugema ja kirjutama vene keeles, isegi  oma isale kirjutasin Vorkuta vangilaagrisse vene keeles, sest eesti keeles kirjutada ei osanud. Lapsepõlves rääkisin ma palju ka soome keeles, sest sealkandis elas palju sinnaküüditatud ingerlasi.

Tagasi tulime 1956.a. Me saime tagasi puhkuse loaga, pärast öeldi meie emale, et see oli eksitus. “Te olite süüta!” Emale saadeti dokumendid ja ta ei pidanud enam tagasi minema. Kuna meilt võeti ära talu, läksime elama Elvasse tädi juurde.

     Olen nüüd pensionär, elan Konguta vallas, olen abielus ja 57- aastane.

Mul on kolm täiskavanud last ja neli lapselast.

     Olen kontaktis tänapäevalgi Siberi venelastega ja sakslastega, lapsepõlve ja koolikaaslastega. Paljud saklsased on sõitnud tagasi Saksamaale.

      Saatusekaaslastega kokkutulekuid on tehtud Tartus, Viljandis, Tõrvandis. Igal aastal Elvas saame kokku küüditatute mälestusmärgi juures märtsikuus.

      Siiamaani peetakse meie peres 25.märtsit meeles. Saame sellel päeval alati peredega  (õde, vend ja minu pere)  kokku. Sellel aastal ei olnud meiega enam meie ema.

See küüditamine on mõjutanud palju mu elu. Mind ei võetud Elvasse kooli, kästi tagasi Venemaale minna. Ka tööle ei tahetud mind võtta, aga sain lõpuks Elvasse tööle pagariks. Kui ma nägin leivatehases esimest korda ja korraga nii palju saia  ja leiba, jäid mul silmad seisma ja ma sõin korraga 2 pätsi ära, sest et polnud ammu nii palju saia ja leiba söönud.

      Sellised olid minu mälestused 7 aastast Siberis ja selle tõttu saan ma nüüd suuremat pensioni.