Jutustab Vello Ladva

Sündinud 14.veebruaril 1939.a.

Küüditati 1949.a. Olin 10-aastane.

Kuidas äratati?

Meid küüditati kevadel, 25 märtsil 1949.

Elasime perega Valga maakonnas .Kuigatsi vallas.

Hommikul, kella viie aja meid äratati, klopiti püssipäradega vastu aknaraame.

Kuidas toimus kaasavõetava kraami kokkupanek?

Anti käsklus panna kokku komps kõige hädavajalikumaga. Pakkisime kaasa toitu ja riideid. Aega anti 30 minutit.

Meid kõiki võeti kaasa: minu ema  Helmi Ladva (sündinud 29.06.1901), minu vend Ilmar Ladva (sündinud 20.04.1937), mina ja isegi tädipoeg Aksel Orav (sündinud 05.12.1939), kes oli meil koolivaheaega veetmas.

Mida räägiti teile sihtkohast?

Öeldi ainult, et sõit tuleb pikk.

Kuigatsist  Keeni raudteejaama viidi meid hobuvankriga. Raudteejaamas seisis 12 vagunit. Inimeste vagunitesse laadimine kestis terve ööpäeva.

Vagun nägi seest välja must ja kole. Ruumi oli väga vähe. Meie vagunis oli 12 perekonda. Vaguni põhja peal oli 2 luuki. Keset vagunit oli raudahi. Kütet tuli varastada peatustes. Muidugi püssimehe valve all.

Vaguni ukse juures oli pang, mis oli lastele wc eest. Täiskasvanud lasti 2 korda päevas peatustes ”hädale”. Püssimees seisis koguaeg kõrval.

Kuidas inimesi vagunis koheldi? Kaua ja kustkaudu sõideti?

Vagunis valiti vanemad. Vanem võttis kaasa 2 inimest ja püssimehe saatel mindi toidu järele. Toitu anti 2 korda päevas. Põhiliselt hirsiputru.

Igas jaamas kontrolliti, kas vagunitele pole põgenemiseks auke sisse uuristatud.

Esimene peatus tehti üldse pärast 12.tunnist sõitu. Kustkaudu sõideti ei tea, sest aknast midagi välja ei näinud.

Mida nägite kui pärale jõudsite?

Sõitsime 14 ööpäeva. Saabusime kohale 10.aprillil Katšenovo jaama Novosiberski linnas. Mäletan, et üks sõdur ronis mätta otsa ja ütles: ”Olete saabunud ümberasumisele Siberisse eluks ajaks vabatahtlikult!” Rong lahkus. Jäime kaheks ööpäevaks lageda taeva alla. Oli 15 kraadi külma. Must ja räpane raudteejaam. Palju püssimehi ümber.

Kuhu teid viidi? Millega?

Küla, kuhu meid viidi, asus 90 km. kaugusel raudteejaamast. Järele tuldi meile nelja härjaga. Lapsed istusid reel. Täiskasvanud kõndisid suurema osa teest jala, sest reel oli ruumi vaid lastele ja härgade heinale.

Kuhu elama pandi? Elamistingimused?

Jõudsime külla 48 tunni pärast. Kohaks oli Novosibirskaja oblast, Ordõnski.

Meid pandi elama ühte kolhoosi majja, kus oli 2 tuba. Ühes toas oli suur vene ahi- petška. See võttis suurema osa toast enda alla. Kui see soojaks köeti ,võis seal magada kuus inimest.

Pliiti polnud ja kõik söök tuli ahjus teha.

Elu Siberis.

Juba esimesel päeval tulid meid naabrid uudistama. Esimene sõna neilt oli: ”Fašistid!”

Süüa meil midagi suurt ei olnud, aga saime hakkama tänu venelastele, kes tõid meile piima, jahu, hapukapsast.

Siis algas nälg, mis kestis üle kuu. Sõime rohtu ja nõgeseid.

Eesti keelt me rääkida ei tohtinud. Isegi kodus mitte. Sügisel pandi meid vene kooli.  Vanemad saadeti tööle 1.maist.Töötada tuli kolhoosi põldudel. Kõik tehti käsitsi: vilja külvamine, kartulipanek, viljakoristus ja muud tööd. Maad hariti härgadega.

Kliima oli seal kuiv ja külm. Talvel pakast kuni – 50 C kraadi.

Paljud haigestusid. Eriti vanurid. Arstiabile ei võinud loota, sest umbes 4000 inimese kohta oli üks arst.

Milliseid teateid, igatsusi oli seotud kodu- Eestiga?

Kirjutada lubati korra kuus. Enne kirja ärasaatmist loeti see läbi.

Igatsesime kõige järele, mis oli seotud Eestiga.

Tagasitulek Eestisse.

Vabastusteade tuli 1957.aastal.

Algas sõit kodu poole. Külast tagasi linna viis meid veoauto, mis käis seal korra päevas. Edasi kulges teekond rongiga, nagu tulles.

Piirangud elamisele, liikumisele?

Oma kodu meile Kuigatsis tagasi ei antud. Pidime andma allkirja, et loobume.

Asusime elama Elvasse, kus elas meil sugulasi. Lootsime nende abile. Nad andsid meile elamiseks oma töötoa.

Hiljem avanes võimalus maja osta, kus elan praeguseni.

Praegune elu-ja töökoht? Vanus? Pereseis? Lapsed?

Elan Elvas, Kärneri 23.

Olen pensionär. Abielus. 2 last.

Kas olete olnud kontaktis sinnajäänutega? Teiste naasnud küüditatutega?

Endiste küüditatutega saame kokku igal aastal 25.märtsil Keeni jaamas.

Kuidas on küüditamine mõjutanud teie elu?

Usun, et küüditamine pole minu elu oluliselt mõjutanud.

Võibolla sellepärast, et olin tookord noor ja siis tunduvad ka rasked ajad kergemana. Palju on ka ununenud.