Jutustab Udo-Vello Lamp

Sündinud 1924 a.

Küüditati 14. juuni 1941 a.

Oli 16- aastane.

Kuidas äratati?

14. juuni hommikutunnil 1941.a.sõitsid meie koduõue ,  mis asus Konguta vallas NKVD-lased veoautoga. Nende teejuhiks oli kohalik Mikk. Lapsed magasid veel. Isa täitis töökohustusi põllul.

         Karmid, valjutoonilised käsklused äratasid ka meid- 7 last. Isa võeti püssimeeste vahele ja loeti ette otsus meie pere Siberisse viimise kohta.

Kästi koheselt alustada kõige vajalikumate asjade kaasa pakkimisega. Selleks anti aega vaevalt pool tundi.

Kuidas toimus kaasavõetava kraami kokkupanek?

Kästi kaasa võtta vahendid, mis pidid seal väga vajalikud olema: kahemehesaag, kirves, söögikraam. Kompsud tõsteti veoautole. Püssimeeste valvsa silma all tuli ka meil enestel sinna ronida.

Millised tunded olid inimestel autokastis teel raudteejaama? Mida räägiti teile äraviimisest ja sihtkohast?

         Me ei saanud veel veoautoski aru, kuhu meid viiakse.

Hüvastijätuvaluga hinges ja pisarad palgeil, vaatasime  autokastist kodupõlde, metsi, karjamaid.

Ärasõites märkasime, kuidas naabritalu peremees hakkas kohe meie mahajäetud kraami omale tassima.

Veoauto meie perega jõudis Elva raudteejaama, kus seisis u. 30- 40 vaguniga eđelon. Ümber vagunite askeldasid NKVD ohvitserid ja relvastatud punaväelased.

Pidevalt saabus veoautosid õnnetute peredega. Vaatepilt oli kohutav:  nutvad, ahastuses naised, lapsed, vaevalt liikuvad vanurid ning pereisade viimased pilgud ja sõnad oma perele.

Tekkis meeletu segadus: kompsud oli pakitud ühistesse pakkidesse, aga naised ja lapsed eraldati meestest. Eraldatud pereliikmed saadeti vastu erinevale saatusele: naised ja lapsed Kaug-Siberisse kolhoosidesse ja mehed Siberi surmalaagritesse.

Milline nägi välja vaguni sisemus?

            Loomavagunid, kuhu meid paigutati, olid ettenähtud 40-50 inimesele. Kahel pool vaguniseinas oli klaasideta pisike trellitatud ava. Vaguni otstes olid kahekordsed lavatsid, kaetud õlekihiga. Ukse lähedal oli läbi põranda kaldupaigaldatud toru, kuhu saime “loomulikke vajadusi” rahuldada. Ei olnud ühtegi jooginõud ega pesemisvõimalust.

Kuidas inimesi vagunites koheldi?  Kaua ja  kustkaudu sõideti?

            Eđelon hakkas liikuma õhtu eel. Õhtul hilja jõudsime Petserisse. Toimus ümberformeerimine kaheks eraldi eđeloniks: üks naistest- lastest koosnev, teine meestest.

Naiste eđelon (koos meie õe Eha-Kaiga) suundus itta, teine lõunasse  ( koos meie ja isaga). Nagu vagunis hiljem selgus Starobetskisse,  Lõuna-Ukrainasse.

Mida mõtlesite, kui Eesti jäi selja taha?

            Vagunis sõites oli hirm: ühelt poolt algav sõjaoht, teiselt aga teadmatus, kuhu ja  milleks meid viiakse. Oli jäänud vaid ainuke lootus, paluda halastust ja kaitset Jumalalt.

Mida nägite kui pärale jõudsite? Kes olid vastuvõtjad? Mis tunded valdasid teid? Kuhu teid viidi( sihtpunkt) ja millega?

            Starobetski linna raudtee lähedal aeti meid vagunitest välja, loeti kolm korda üle ja seoti neljakaupa rivvi. Algas teekond jalgsi. Kuhu- ei teadnud algul keegi. Meid saatsid kohalike kurjad pilgud. Sageli öeldi: ”Jobeni fađistõ!”

             Jõudsime plankaiaga piiratud hoonete juurde- vangla.  Meid topiti ruumi, kus oli 2-3 korruselised narid. Saime pesta! Paari päeva pärast loeti meid taas üle ja jaotati gruppidesse: eesti mehed ja muust rahvusest pereisad. Meid pandi isaga eraldi gruppi . Aeti taas loomavagunitesse ja sõit jätkus Siberi poole.

           Väga palavad ilmad kütsid vagunid kuumaks. Oli piinav janu, nälg, mustus, kibesoolased kuivatatud kalad söögiks, düsenteeria.

            Sõitsime läbi Sverdlovski ja eđelon võttis suuna  Põhja-Uuralitesse.

Esimese päeva muljed võõrsil?

            5. juulil 1941.a. jõudsime Sosva asulasse. Meid kamandati vagunitest välja, loendati, rivistati. Korraks nägime oma isa. See jäigi viimaseks!

Peale kilomeetrist jalgsikäimist jõudsime Sosva jõe kaldale. Meid pandi praamile. Olime seal pead- jalad segamini (ruuminappus!).

Reis mööda jõge kestis terve päeva. Jõudsime sihtpunkti 9.juulil. Randusime Gari jõesadamas. Edasi läksime taas jalgsi.

Kuhu elama pandi? Elamistingimused?

            Jõudsime plankaia juurde, mis oli okastraadiga piiratud ja seal olid ka vahitornid nurkades. See oli meie uus kodu!  Laagrivärava esisel platsil olid pikad söögilauad, millel plekk-kausid, topsid, leib, supipotid. Igale anti kulbitäis tangu-kapsaleent ja 100 gr. leiba. Öö tuli sealsamas veeta, laagrisse sisse meid veel ei lubatud.

            Hommikul jaotati jälle meid erinevatesse gruppidesse. Võeti desinfitseerimiseks ära meie riided ja saadeti sauna. Seejärel paigutati meid elamubarakkidesse. Õnneks jäeti meid vendadega ühte gruppi!

Millist tööd tuli tegema hakata? Elamistingimused?

            Kohustus oli metsatöö: puude langetamine, järkamine palkideks, materjali väljavedu jõgede või autode juurde, kevadel palkide parvetamine.

            Tööpäev algas 6.00 ja lõppes 20.00. Brigaadid väljusid väravast 7.30 (pärast hommikueinet) saed ja kirved käes. Iga brigaadi juures oli kaks valvurit. Töökohad asusid 3-10 km. kaugusel. Nõrgematele oli see rängaks katsumuseks.

            Igal brigaadil oli oma töönorm. Tihtilugu olid normid nii suured, et enamikele osutus see ülejõukäivaks. Oli külm, pidev pinge.  Meie kolmeliikmelise brigaadi lüli suutis täita (vahel isegi ületada) normi. Saime maksimaalse toidunormi ja juhtkonna heakskiidu.

            Kurnatus muutis meid” inimvaredeks “. Kevadel parvetati palke. See oli üks kergemaid töid. Iga päevaga aga kasvas töövõimetute arv.

Tehti tahtlikke kehavigastusi, et saada puhata. Kes tööle ei läinud, seda kas peksti, piinati või tapeti.

            Laagris olid ka “krimkad”, kes olid kriminaalkurjategijad. Neid kardeti, nad võimutsesid. Meie, poliitvangid, pidime kokku hoidma, et endid nende eest kaitsta.

Elust Siberis?

            Kuna olime lapsed (meist 4 veel alaealised), suhtuti meisse leebemalt. Ja  määrati laagri sisetöödele. Meil vedas,  kui saime töötada köögis. Siis saime vähemalt kõhud täis. Salaja saime mõne palukese ka vanemate vendade jaoks hoida.

            Harjusime pikkamööda laagrieluga. Elutahe oli  noortel suur. Paljudel teistel  aga mitte. Kohe, kui saime kaksikvennaga 18, viidi meid  täiskasvanute laagrisse, mis oli karmim ja raskem. Niisiis:   tegi kuuest vennast  3 meist metsatööd ja 3 meist laagris sisetöid.

            Detsembris teatas laagriülem, et väikevend Hillar-Koit saadetakse lastekodusse. Raske südamega lasime ta ära viia, Turinski lastekodusse nr.1.

Hiljem temaga kohtudes saime teada, et seal oli tal veel hullem elada: nälg, vargused, peksmine, mõnitamine. Sellises keskkonnas elas ta 3 aastat.

            1943.a. augustis saadeti mind vendadest eraldi tööle, eraldi laagrisse. Uus laager kandis nime”Lapatkova”. Sain hea töö- leivalõikaja.

            Siin laagris oli kõik süngem ja karmim kui eelmises.

Pidin kartma, et murtakse leivakambrisse sisse. Pidin selle eest vastutama. Õnneks kestis see kuni 1944.a. maini ja mind saadeti laagrisse tagasi.

            Külmade saabudes, novembris 1944.a., saadeti terve brigaad Puksiuha laagrisse. Algas üks raskemaid perioode - toiduvarud olid otsakorral. Nälg ja surmad! Nõrgemad ainuld lamasid lavatsitel.

Milliseid teateid, igatsusi oli seotud kodu-Eestiga?

            1945.a. mais jõudis ka meieni rõõmusõnum: Teine Maailmasõda on lõppenud! Tekkis lootusesäde, et ehk ka meile, süütutele, antakse samuti armu.

Millised olid lootused? Ootused?

            Igatsesime oma isa ja kodu järele. Ema oli surnud juba aastate eest.

Tagasitulek  Eestisse?

            Alles 1945.a. lõpul ja järgneva aasta alguskuudel täitus meie soov- pääsesime Siberist, kus vaevlesime 5 aastat.

            Jõulude eel tuli meie vabastamise korraldus. Kuid pidime veel aasta töötama- vedama toidumoona laagrisse.

            26. augustil 1946.a. juulis teatati, et võime sünnimaale tagasi pöörduda. Dokumendid vormistati Sosvas ja algas sõit koju-marsruudil Sverdlovsk- Leningrad- Narva-Tapa- Jõgeva- Tartu- Elva.

            Kodumaal  avanes kurb vaatepilt: varemed, rusuhunnikud, üksikud majad rusude vahel.

            Elva raudteejaamast läksime jalgsi 7 km. kodukülla.

            Jõudsime koju neljakesi: mina, vennad Tullio, Ülo ja Valdeko. Kolm meist:  õde Eha-Kai, vennad Hillar-Koit ja Ago-Vello olid sunnitud veel Siberisse jääma.

            Maja oli alles. Aga tühi ja kõle. Majas elas perekond Ojasaar. Õnneks olid nad heatahtlikud ja töökad inimesed. Tänu neile säilis meie kodu. Kogu küla aitas meil endid sisse seada: kes tõi süüa, kes riideid, kes mõne mööblitüki.

            Asusime tööle kohalikus majandis.

            Oktoobris jõudsid koju ülejäänud vennad.

            Õde Eha-Kai jõudis koju alles 1948.a.

             Isa aga suri Siberis 1941.a. ja on maetud võõra maa mulda.

          Piirangud elamisele, liikumisele?

Meil hoidsid  “silma peal” agentide kaudu NKVD-mehed. Jälgiti meie tegevust, ideoloogilist mõtlemist. Perioodiliselt anti sellest aru julgeolekule.

         Praegune elu- ja töökoht, aadress, pereseis, laste arv?

         Elan Tartus, Vasara 25a-6

Olen pensionär. Olen endine õpetaja ja koolidirektor. Olen olnud noorkotkaste komandant.  Ka “Memento” Tartu osakonna esimees.

         Olen abielus ja kahe lapse isa.