Liivi Rudenko

 

Esileht 
Konguta Guinness 
Meie vald 
Ajalugu 
Kultuurilugu 
Loodus 
Looming 
[Jüri Koemets][Maia Kotkas][Liivi Rudenko][Vello Ladva][Udo-Vello Lamp]

 

Jutustab Liivi (Roosalu) Rudenko

 

Sündinud 23.oktoobril 1933.a.

Küüditati 14.juunil 1941.a. Tartust.

Küüditamise hetkel olin 8-aastane.

 

Kuidas äratati? Kes osalesid?

Ärati varahommikul kell 5, laupäeva ööl vastu pühapäeva. Taoti  püssipäradega vastu ust. Viis püssimeest, kellest üks oli meie pere vana tuttav, trügisid uksest sisse. See üks oli Tartu ülikooli üliõpilane, eestlane, kes oli kunagi elanud meie juures korteris. Kaks sõdurit olid venelased ja ülejäänud eestlased. Sel hetkel, kui meid tuldi ära viima, viibis meie isa maal. Ta oli läinud vähkisid  püüdma. Helistada ei saanud, sest telefon oli välja lülitatud ja emal ei lubatud minna ka naabrite juurde helistama. Viimaks lubati vanemal õel  minna ja helistada isale. Isa tuli ruttu koju. Ta pandi seina äärde nagu kurjategija ja tal pandi käed raudu.

           Meie peres oli 5 liiget:               ema Hilda Roosalu

isa Voldemar Roosalu

õde V. Roosalu

vana-vanaema Juuli Truus

mina, küsitletav  Liivi Roosalu.

Kuidas toimus kaasavõetava kraami kokkupanek?

            Kaasavõetava kraami kokkupanemine toimus kiiresti. Ema viskas linad põrandale, tõmbas kappidest asjad linale ja sidus kompsudesse. Kaasa võis võtta 100 kg. inimese kohta. Kompsudes olid kõik asjad läbisegi koos (jalatsid, riided).

Millised tunded olid inimestel autokastis teel raudteejaama?  Mida räägiti teile äraviimisest ja sihtkohast?

Teel raudteejaama mõtlesid inimesed, et see on ajutine sõit. Keegi ei aimanud, kuhu minnakse ja miks. Neile räägiti, et naised-lapsed sõidavad koos ja mehed eraldi vagunis. Lubati, et hiljem saavad pered jälle kokku. Tegelikult haagiti pärast Petserit meeste vagunid lahti ja mehed saadeti hoopis sõtta.

Minu ise Voldemar Roosalu lasti maha 01.aprillil 1942.a. Severallagis. Ametivõimud teatasid 1951.a., et isa: ”kandes 10-aastast vanglakaristust,  suri 03. detsembris 1943.a. krupoosse  pneumoonia tagajärjel.”

Milline nägi välja vaguni sisemus?

            Vagunites olid kahekordsed laudadest narid, mis ulatusid seinast seina. Naride peal oli põhk.  Magati perekonniti naril. Ühes vaguni nurgas oli auguga käimla.

Süüa toodi kaks korda päevas suurte puust ämbritega, kust tõsteti suure kulbiga oma nõudesse. Söögiks oli supitaoline lurr.

Mõnedes jaamades , kus peatuti, tehti küll uksed lahti, kuid puud olid ees ja inimesi välja ei lastud. Mõned vagunid olid kõrged  loomavagunid, millel olid akendel raudsed ristid ees.

Kuidas inimesi vagunis koheldi? Kaua ja kustkaudu sõideti?

            22. juunil 1941.a.algas sõda ja rongid suunati kõrvalteele ning nad peatusid, et lasta mööda läände sõitvad sõjarongid. Vahel seisti isegi mitu nädalat ühes kohas.

Kokku sõideti kuu aega vagunis ja siis jõuti Karkatti. Seal elati raudteejaama laoruumides 2 nädalat. Edasi sõideti laeva trümmis põhja poole.

Laeva trümmis oli ka esimene surmajuhtum. Proua Moosesel suri väike laps, kes peale surma koheselt emalt ära võeti.

Mida mõtlesite kui Eesti jäi selja taha?

            Eestist välja jõudes olid inimeste mõtted ikka kodus, sest ärasõit oli olnud nii ootamatu. Mõeldi, et varsti tullakse tagasi.

Mööda Obi jõge jõuti sihtkohta- Topoljovkasse. Seal laaditi inimesed busside peale ja kõik sõitsid erinevatesse küladesse. 

Obi kaldad olid üleujutatud ja inimesed, kes elasid külades, olid sunnitud oma kodud maha jätma. Nad olid ehitanud endale ajutise elamise kasetohust. Iga elamu juures põles lõke, kus tehti süüa.

Paljud külaelanikud olid süüfilise haiged, kelle nägu oli haigusest moondunud. Inimesed ei tahtnud busside pealt maha tulla, kuna nad arvasid, et on sattunud inimsööjate juurde.

Kohalik kolhoosi esimees Nikolai Putinšev küsis, kas keegi oskab vene keelt. Minu ema rääkis temaga ja sai aru, et need inimesed on samuti ühed õnnetud. Rahvuselt olid nad handid ja mansid. Nad olid sõbralikud, sest kunagi oli ka neid saadetud kodust võõrale maale.

Kuhu elama pandi? Elamistingimused?

            Mind koos  perega pandi kolhoosi esimehe juurde elama. Tollel  oli peres naine, tütar ja vanavanemad. Nende elamu oli väike- tuba ja köök. Pererahvas magas voodis, “külalised” põrandal.

Varsti kolisime  ühe vanainimese juurde, sest ruumi oli vähe. Vanaeit pani meid magama kööki narile, mille all elasid kanad ja vasikas. Pliiti polnud ja talvel oli seal päris külm. Süüa tehti vene ahjus. Seal me elasime  ühe talve.  Seal suri ka meie vanaema.

Millist tööd tuli tegema hakata? Normitöö?

            Ema käis metsatöödel kände välja juurimas. Hiljem hakkas ta haavapalke tassima, millest tehti kaste ja kuhu hiljem soolati kala. Selle raske töö tagajärjel jäi ema haigeks ja siis läksime elama Aleksandrovosse. Seal läks ema ravile.

           Mida mäletate elust Siberis?

            Söök Siberis oli kehv. Põhiliselt söödi kartulit ja kala. Paljud asjad vahetati söögi vastu. Ilm oli külm- kohati langes temperatuur – 40 C kraadini.

Ema tegi riideid ümber isa riietest, kuna enamus asju oli jäänud isa kätte ja nende kompsus olid ainult isa riided.

Kohalikus koolis tekkisid meil sõbrad, kes olid nii venelased kui eestlased. Omavahel saadi hästi läbi. Peale sõja lõppu saatis ema sõbranna meile Eestist pakke.

           Eestisse saabuti tagasi 1962.a. Kohaks Maardu. Suunati tööle õpetajana, sest olin lõpetanud Venemaal Magnitogorski ülikoolis matemaatika-füüsika õpetaja erialal. Eestis oli raske kohaneda ja ka tööd oli raske saada, kuna polnud kindlat elukohta.

          Praegu olen   68.a. pensionär. Elan  Kongutas, olen talupidaja, nelja lapse ema ja seitsme lapselapse vanaema.

           Olen  käinud kooli kokkutulekutel Venemaal ja olen kirjavahetuses nendega, kes jäid sinna maha.

           Küüditamise tagajärjel tuli elu alustada otsast peale, kuna 21 pikka aastat oli veedetud Siberis.

üles