Konguta vasalllinnuse asutamisajaks loetakse aastat 1260, esimesi kirjalikke teateid linnuse kohta on aastast 1417. Konguta mõisad kuulusid Tartu piiskopi poolt antuna baltisaksa Tiesenhausenite suguvõsale. Tartu piiskopkonna läänepiiril paiknenud Konguta vasalllinnus hävitati Vene - Liivi sõjas 1558.a. suvel.

Liivi sõja lõppedes langesid Tartu piiskopkonna alad Poola valdusesse. 1625.a. alanud Rootsi ülemvõimu ajal kingiti Konguta ja Kavilda alad eraisikutele: algul Lars Sparrele (Tartu Õuekohtu esimees), hiljem Lars Flemingule.

Põhjasõja käigus tabasid piirkonda mitmed rüüsteretked, kohalik rahvas varjus Teedla ja Sangla soodes.

18.sajandi lõpus algas Suure- ja Väike-Konguta eristumine. Üldise majandusliku olukorra märgatava paranemise tõttu ehitati vesi- ja tuuleveskid ning alustati tööstuslikku turbavarumist.

1791.aastal kinkis Vene keisrinna Katariina II Suure-Konguta Greighi lesele ja Väike-Konguta admiral Krusele. Praeguse mõisahoone ehitas valmis 1911.a. Unger- Sternbergide suguvõsa.

1896.aastal tekkis kogukondade ühendamise tulemusena Puhja kihelkonda Konguta vald. Talude ostmine toimus Konguta vallas suures osas aastatel 1870-1880, esimesed talud osteti Väike-Konguta mõisalt 1857.aastal.

Eesti Vabariigi algusaastail liideti Konguta kokku Nõo kihelkonda kuuluva Aru vallaga. Talud kaotati 1949.a. kolhooside moodustamise käigus. Nõukogude perioodil tegutses praeguse Konguta valla territooriumil mitmeid kolhoose: "Koit", "Koidutäht", "Viljams", "Tulevik" ja "Lembevere". 1971.a. ühinesid Konguta, Vellavere ja Erumäe kolhoosnikud Aru kolhoosiks, mis omakorda ühines 1973.aastal Konguta sovhoosiga.

Konguta sovhoosi keskasulana hakati 1973.aastal eelisarendama Annikoru küla, kuhu rajati sovhoosi keskus, kauplus ning ehitati mitmeid korruselamuid. Talude taasasutamine aktiviseerus Eesti taasiseseisvumisega.

Lehekülje koostas ajalooõpetaja Meelika Aruots