Elas kord üks mees, nimega Peeter. Ta oli vaene, aga töökas ja heasüdamlik. Aitas teisi vaeseid inimesi ega nõudnud kunagi liiga suurt tasu.

Ühel päeval metsas kõndides märkas ta maas lamamas üht vana naist. Peeter seisatas ja aitas vanakese istuma. Naine rääkis, et on vana ja haige. Peeter andis talle leiba. Eideke kurtis, et ta ei suuda enam oma tühjaksjäänud kodu eest hoolitseda ja et ta vajaks hädasti abilist. Peeter oli lahkesti nõus aitama.

Majake asus kauni oru kaldal. Metsast sai rohkesti marju, seeni, pähkleid. Jõest püüdis Peeter kalu ja vähki. Elati rahulikul meelel aastaid.

Peale vana naise surma päris maja ja maa Peeter. Ta leidis endale naaberkülast naise, nimega Anni. Nad hakkasid oma kodukohta  oru veerel Annikoruks nimetama. Neile sündis palju lapsi ja nad kõik rajasid endale kodu Annikoru nõlvadele. Nii kasvaski küla, mis kannab tänaseni Annikoru nime.

Kord elanud Aru mõisa aidas kolm lustakat kolli. Igal täiskuuööl korraldasid nad aidas tantsupeo, kuhu olid kutsutud kogu kihelkonna kollid.

Tantsiti koidikuni. Tohutust trallitamisest kulus maapind nii ära, et sinna tuli lausa suur auk.

Auk täitus veega. Nõnda sai Aru mõis endale tiigi. Kollid aga läksid järgmist tantsuplatsi otsima.