Jutustab Sandra Vijar,

IV klass

Tean sellest kalmistust kahte lugu.

Ühe on rääkinud vanaema, kes kuulis seda oma vanaemalt, kes elas siin 100 aastat tagasi.

Teise loo rääkis vanaisa ja see on olnud 40 aastat tagasi.

Sellesse kalmistukohta olevat maetud väga ammu parandamatu haiguse läbi surnud inimesed. Nendele hauakohtadele ei tohi minna, neid ei tohi kaevata lahti. Seal sees olevat nii vägev haiguse võim, mis ei hävine maa seeski. Kui puutud, jääd ise haigeks ja sured.

See juhtus siis, kui hakati kahe küla vahelist teed otseks tegema. Maaparandusmasinad olid võimsad. Linttraktorid laiade sahkadega lükkasidki künkaid tasaseks ja taheti kaevata kraavi sügavamaks. Paari kopatäie järel oli maa seest tulnud nähtavale inimluud. Siis töö peatati. Kutsuti asjatundjad kohale. Need selgitasid, et tegu on jah mingi ohtliku taudi lägi surnud inimeste matmispaigaga. Pandi üles vastav silt. Tee tehti eemale ja kraavid kaevati sellest kohast kaugemalt mööda.