Oli väga vihmane ja tuuline ilm. Tormiga murduv puu lõhkus ära põrnika kodu. Läbimärjana läks põrnikas endale uut kodu otsima. Ta jõudis ühte orgu ja leidis suure puu juure alt endale uue kodu. Kui ta oli end seal ilusti sisse seadnud, kuulis ta, et keegi nutab.

Ta vaatas välja, nägi läbimärga haldjat, kelle tiivad olid vihmas märjaks saanud. Nüüd ei saanud ta koju lennata. Põrnikas kutsus haldja oma uude koju. Andis talle süüa ja lubas tal ööseks puhkama jääda. Hommikul ärkas haldjas kuiva ja puhanuna. Et oli maikuu, nimetas haldjas põrnika maipõrnikaks ja tema uut kodu Maioruks.